Ajaloost
Muinasaeg
Jahe kliima häiris inimest vähem, kui ta sidus endale loomanaha ümber. Ta võis hakata asustama alasid, kust teda seni oli eemale hoidnud külm. Arvatakse siiski, et alles rooma rauaaja paiku õppisid Euroopa kesk- ja põhjapiirkondade asukad tekstiilrõivaste eeskujul õmblema kokku nahku, mida mida seni oli kasutatud lihtsalt kraesarnaste ülevisetena. Ajapikku tekkisid uued, liikumist vähem takistavad ülerõivad, karusnahast või karusnahkvooderdisega mantlid- kasukad.
Tänaseks kadunud gooti keeles tähendas skraha karusnahka. Läänemeresoome keeltes on ta säilinud raha kujul ja tähenduses. Karusnahk oli Põhjala kuld ning kujundas püsivaid ja läbi sajandite muutumatult kestvaid majandusseoseid. Karusnaha kaubaväärtus oli läbi aegade suur Muinas- Kreekas, Egiptuses, Roomas, Harun-al-Rašidi hiilgavas Bagdadis, isegi kauges Indias, kus kärbinaha eest maksti muinasjutulist hinda. Moed võisid vahelduda, kuid üle aegade ja moevärinate püsis suurte kultuurikeskuste muutumatu nõudmine karusnahkade järele.
Germaanlastest rääkides on Tacitus märkinud ("Germania", a. 98 p.Kr.), et karusnahal oli nende rõivastuses oluline osa: lisaks kasukatele, karusnahast poortidele, muhvidele, mütsidele kandnud nad isegi karusnahkpükse ja – jalatseid.
Rahvasterändamise-eelsesse aega (4. - 6. saj. p. Kr.) on arheoloogid dateerinud ühe germaanlaste asumisalast turbasoost leitud 14-aastase tütarlapse kasuka, mis oli õmmeldud neljast kitsenahast ja mille kraelõige meenutas nüüdisaja kasukaid. Karusnahkade ulatuslik kasutamine Kesk- ja Põhja- Euroopas nõudis vaieldamatult juba varakult erialameistrite- köösnerite- töölerakendamist.
Tsunftiaeg Tallinnas XIV – XIX sajand
Naistemantleid ja -kasukaid on Tallinnas valmistatud hiljemalt 14. sajandil, Lääne- Euroopas varem.
Jõuka eestlanna talverõivaks oli valge parknahast, sissepoole pööratud karvapoolega lambanahkne kasukas, mille lõige jäljendas algselt oma kihelkonna pikk-kuube. Tal puudus riidekate, mis võeti kasutusele alles 19. sajandi II poolel.
Kasukaid kaunistati eri värvi naharibade- liignahkade- ning peenemast karusnahast, sageli orava- või rebasenahast ääriste- nn. puhkudega, millest tuleb ka saksa keelest laenatud köösneri (sks. Küschner, keskalamsaksa k. - korze, kursewerter, lad.k.- pellifex) sünonüüm- kasuk- e. puhksepp.
Köösnerite nimesid hakkab esinema juba kõige varasemates kirjalikes allikates, näit. 1310.a. mainitakse Tallinna köösnerit Conradus pellifex' i, (pellifex- lad.k. köösner); 14. sajandi lõpust säilinud maksunimistutes leidub neid kümnete kaupa. Nimede järgi otsustades olid kõnesolevad meistrid sakslased või rootslased.
1397.a. said oma tsunftipõhikirja Riia ja olevat saanud ka Tallinna köösnerid. Tallinna köösnerite tsunfti vanim skraa (põhikiri) aga on säilinud tunduvalt hilisemast ajast, nimelt aastast 1453. Erinevalt Riiast, ei seatud tollal tsunfti pääsemiseks rahvuslikke kitsendusi. Tallinnas otsustas kõik köösneri meisterlikkus. Seetõttu leidub ka 16. sajandi allikates väga mitmesugustes seostes selle eriala eestikeelseid nimetusi, nagu kasseck-, kassikseppe, kasep, kaskiseppe jmt.
Tallinnas on kõige enam kantud oravanahka, mis oli tuntud keskalamsaksakeelse üldnimetusega grauwerk, kõige hinnalisemaks loeti talvist ehk halli nahka. Oravanahkade kõrval esines sagedamini nugise-, nirgi- ja kärbinahku. Hoopis haruldased olid sooblinahad, mida vene kaupmehed kalli raha eest sisse tõid. Nii olevatki Tallinna raehärrad pidanud nõu, kas mitte naistel sooblinahkade kandmist ära keelata, kuna muidu vene kaupmehed kõik Tallinna kulla ja hõbeda sel moel ära pidid vedama.
Nagu 1786. ja 1811.a. eriskraadest võib järeldada, kuulus köösneritööde hulka metslooma- rebase, karu-, hundi-, ilvese- oravanaha parkimine ja sellest karusnahatoodete valmistamine. Lambanaha parkimine ning talukasukate õmblemine tuli jätta eeslinnade elanikele ja teistele mittesakslastele.
Tsunfti pääsemise otsustas proovitöö, millega meistrikandidaat pidi tõestama oma pädevust. 1453. aasta skraas seati tingimuseks nelja köösneritoote laitmatu valmistamine, nagu kasukavooder oravanaha kõhupooltest, kasukavooder oravanaha seljapooltest, vooder hallipunakirjust oravanahast ja lõpuks lambanahkne naistekasukas linnastiilis. Oldermann või tsunft pidi meistrikandidaadile kindlustama 5 timmerit (1 timmer= 40 tk) oravanahku ja 3 dekkerit (1 dekker = 10 tk) lambanahku, kusjuures valmistöö sai sellele, kelle materjalist see oli tehtud. Töö tuli teha oldermanni majas valve all ja selleks anti aega 14 päeva. Iga enamkulutatud päeva eest tuli maksta trahvi nagu hiljemgi, kui meister ei pidanud kinni kliendile lubatud tähtajast.
1708. aasta maikuus, seega siis paar aastat enne Tallinna siirdumist vene võimu alla, otsustasid ka Tallinna mittesaksa kasuksepad ja talupojarätsepad (Pelter und Bauerschneider) oma ameti asutada, millega raad ka nõustus. Tegemist on viimase Tallinnas Rootsi ajal asutatud ametiga. Skraa algprotokollis selgitatakse: " Alates siit peavad kõik kasukategijad ja talurahvarätsepad, kes on ausad ja korralikud ning oma eriala hästi õppinud, nii kui meistrid olema." Meistriks saamise proovitöö- lambanahkne kasukas ja vammus, pidi valmima kolme päevaga raeliikmetest tsunftihärrade ning meistrite ees. Nagu oldermannide nimistust võib järeldada, oli sellel erialal üllatavalt suur rootslaste ja soomlaste osatähtsus, eestlane võis olla nt Wilhelm Berend Calpus.
Köösnerite eluasemed Tallinna linnaosades ja tänavates on jälgitavad. Läbi sajandite oli mingil põhjusel nende kõige kompaktsemaks asualaks Niguliste linnakihelkond: Rataskaevu, Rüütli, Sepa, Kuninga ja Dunkri tänav. Tallinna käsitööliste vanima, 14. sajandil ehitatud maja (Raekoja pl. 12/ Apteegi tn. 2) esimeseks dokumentaalselt jälgitavaks omanikuks sai 1367. a. köösner (pellifex) Godekinus.
Tsunftikord hakkas lagunema 19. sajandi lõpus ja kadus lõplikult I maailmasõja puhkemisega kaasnenud ühiskonnakorra muutumisega.
Pildil: Vahvad nahaparkalid Viljandist koos oma tööriistadega aastal 1910
Pühaku kaitse all
Nagu igal väärikal tegevusalal, on ka köösneritel, kasukameistritel ja karusnahakaupmeestel oma kaitsepühak, kelleks on Püha Hubertus. Aastatel 656- 727 mitmel pool Euroopas elanud, piiskopina teeninud ja heategevusega silma paistnud mees. Nimetatud pühak on küll rohkem tuntud jahimeeste kaitsepühakuna ning iga aasta 3. novembril tähistatakse kristlikus maailmas seda päeva suurte jahtidega.
Talurahvakasukad
|
Lambanahkne kasukas oli Eesti kliimas ammune ja väga tarvilik kehakate. Seda kanti mihklipäevast jüripäevani välitöödel, sõitudel, kirikus ja pidudel ning mõnikord isegi kaitseks suvesooja eest. Ilmselt jälgiti riietuse rohkusega mingit moodi või rõhutati asjaomase isiku jõukust (Viljandimaa 1939: 87). Paistu kasukas sarnanes Tarvastu valge puusadega kasukaga, olles lõikelt pikk-kuue moodi. Kasuka õmblemisel lõigati esmalt nahast ristkülikukujuline tükk, mis vastas mõõtmetelt tellija kehakasvule, keskele lõigati peaauk ning üks pool lõigati pikuti lõhki, nii et moodustusid hõlmad. Pikenduseks lisati hõlmadele ja seljatagusele sama laiad tükid ning kasuka külgedele, pikenduste vahele, kolmnurksed siilud. Paistu kasukad käisid vöökohalt kinni ja nende rinnaesine oli avatud.
Siinsed kasukad kaunistati punaste ja rohekasmustade, pargitud nahast liignahkade ehk rihmadega. Liignahad ilustasid kasuka hõlmu, kraed, õlgu, varrukaid, külgi vöökohast allääreni ja alläärt. Varrukaotsi, hõlmade ja küljelõhandike servi ning alläärt kaunistasid peale selle veel tuhkrunahast ribad. (Trees 1957: 57). Kasukate kaunistamisel oli kahesugune otstarve. Ühelt poolt taotleti loomulikult dekoratiivsust, teisalt sai nõnda varjata keerulisemate kohtade (voltide ühendamised, siilude kinnitused jms.) õmblemisel tekkinud vusserdusi. Kasukaid õmblesid külarätsepad. Õmmeldi tellija pool kodus, rätsep võeti selleks ajaks toidule. Sageli peeti neid veidrateks ja kerglasteks inimesteks. Nende kohta liikus palju naljalugusid. "Kas siis mõni miis on va rätsep", räägiti Paistus või "istus laua peal, jalad istme all, limpsis niiti ja laksutas tollipulka" (Maser 1998: 8). Et head karusnahka saada, söödeti Paistus villalambaid kõvasti. Neile anti jahu, nende hein pidi olema leheline ja neid joodeti puhta veega. Naha saamiseks peeti taludes vanu lambaid, kelle vill lasti pikaks kasvada (samas: 9). Nahka pargiti enamasti talviti küünlapäeva paiku, sest siis oli nn. vaikne aeg. |
Karusnaha-valdkonnast noores Eesti Wabariigis
Ka Vabadussõjas ei tohtinud meie võitlejad külmetada, abiks jälle soojad lambanahksed kasukad!
Kalevlaste Maleva 5. roodu pealikud teevad suitsu puhkehetkel Senno külas Irboska väeliinil 1919. aasta veebruaris.
Karusnahk olin noores riigis jätkuvalt moodne. Illustreerimaks tollaseid arenguid on siin artikkel , mis ilmus ajalehes "Postimees" 18. juulil 1934. aastal.
Allikad:
Lennart Meri "Hõbevalge"
Küllike Kaplinski "Tallinn- meistrite linn"
Viljandi Muuseumi kodulehekülg
Eesti Filmiarhiivi fotokogu
Ajaleht "Postimees" 18.07.1934
jätkub... teksti suurus (12 pt) valge
